Depressiiv-maniakaalses uduvines kõikumatult seisab murdun`d mastimänd
Ja kujutlustes sõidab sagarate mälumäng
Kui laevuke
Ta tsütoplasmas tuhataastast kogemuste raju trotsides
Laineharjel püsib vaevu
Ükskõik, mis pidepunkti otsides
Et määratleda pisutki saaks tuleviku kulgu
Nii habrast pääsemist, kui vabaduse püüde kustumatut ulgu
Aastatesse mattun`d noorepõlve raisku
Ja asju
Mis tegemata jäänud
Ehk jõuaks veel
Kui antaks aega
Heledamaks siniseks ta vaataks taeva
Ja pilved valgemaks ja vabaduse janu
Kustutaks.
Sidususe pidevusest murdnud lahti kord
Ei saa ju anda andeks endale
Ja palkidele vedelemas ümber känd`e maas
Jälg hoolimatust korjajast ja jahimehest mootorsaega
Kes tüvelt oksi lõikas
Valgustotsivaid
Saaks tagasi või edasi vaid pisukene aega
Ja pidepunkti silmi sellele, kes otsib, juhtides kord iseenda laeva…
No comments:
Post a Comment