Ootus...

Lurjused keerduvad keeltesse...

Õhkõrnadesse...

Kitarril ja viiulil...

Kiibakil enesega...

Keeldumistesse

Kellegi kustunud meeltesse

Laiali-tiivuli...

Metsloomapõrnadesse

Kirjutatud on kliima ja möödunu...

Sina üksi rööbakil...

Ootad...

Armastust...

Mootorilt ja tuulelt...

Ja kõiki neid sõnu...

Mõnuga mida ei öelda ...

Kellegi möödunu huulelt...

Täna veel...

Kellelgi jooksmisest Sinuni...

Vestil on keel...

Lollakal... 

Tartu Euro...

Tahan Sulle öelda need hetked...

Tahan Ilmale anda kõik, mis mu jalge ees on...

Meeletud retked ...

Lumesajused mõtted Tartu tänaval...

Kukkunud tekkel...

Usk, et tehtud on enam...

Porine sillutis...

Pole kuigivõrd kenam ...

Pillutud sapis...

Mahajäänust mõttenurkades...

Süütuse etaloni avarais õites pühitses...

Lapsepõlve hukku ...

Kaldalt kukkus kõrgelt ...

Rahamaailma...

Suri nii tühiselt...

Üliõpilane enne oma surma...

Majanduskeskselt, kõigi teistega ühiselt...

Meie maailma heakskiidul ...

Suri rahahurma...

Euroga pühitset`...

Mastimänd...

Depressiiv-maniakaalses uduvines kõikumatult seisab murdun`d mastimänd

Ja kujutlustes sõidab sagarate mälumäng

Kui laevuke

Ta tsütoplasmas tuhataastast kogemuste raju trotsides

Laineharjel püsib vaevu

Ükskõik, mis pidepunkti otsides

Et määratleda pisutki saaks tuleviku kulgu

Nii habrast pääsemist, kui vabaduse püüde kustumatut ulgu

Aastatesse mattun`d noorepõlve raisku

Ja asju

Mis tegemata jäänud

Ehk jõuaks veel

Kui antaks aega

Heledamaks siniseks ta vaataks taeva

Ja pilved valgemaks ja vabaduse janu

Kustutaks.

Sidususe pidevusest murdnud lahti kord

Ei saa ju anda andeks endale

Ja palkidele vedelemas ümber känd`e maas

Jälg hoolimatust korjajast ja jahimehest mootorsaega

Kes tüvelt oksi lõikas

Valgustotsivaid

Saaks tagasi või edasi vaid pisukene aega

Ja pidepunkti silmi sellele, kes otsib, juhtides kord iseenda laeva…

Lihtsalt nii ongi...

Salamisi tasamahti vaibub hetkeks tuul

Vaikimisi viiuliga kunstnik seisab...

Purustatud sõrmed, lõhki löödud huul

Igiliikvel ilmarajal lihtsalt muutus suund

Hästi läheb mõnel kuskil teisal...

Ülesse või allamäge, oma teele igaüks on truu...

Õnn...

Männi ja Kadaka teravais kasukais peitub homse lävi...

Remmelgalõhnases öös...

Nõgesehekis, mis vaikides vikati liikudes hävib...

Õnn peitub „päriskoduses“ töös...

Ulmad ja abajad...

Sisimase ületamatu hirmu tagamaad

Ja õuduse uned

Sinus ja Su elus kõike jagavad

Lähed siit kodust või tuled...

Mõtte ülimad sagarad

Kestavad

Aja läbi ja tunde

Algaja käsitluses vagana

Kõigesse teetähiseid labaseid

Enesepõhiseid abajaid

Laevade tarvis

Madalaid

Loovad

Karileajavaid...

Ulm...

Meie elu ei õitse soojuse tahtel

Prii Päikese paistmisest värvides Maa

All veepinda seisame, maailma lahkmel

Jalge ees särab koralllillede aas

Kõrgustes üleval vahused lained

Hapniku segavad voogavas massis

Alla ei kosta kõik lainetepained

All on see korras, mis üleval sassis

Komeetide lennus on jõudu ja pikkust

Kuid üksinda tühjuses hulguvad nad

All-veepinda elutseb tõeline rikkus

Miljoneis värvides Emake Maa 

Joonistan...

Joonistan ringe ja sõõre ja nurki

Kaari ja karvaseid putukaid

Kulda ja päikest ja hapnevat kurki

Haaravaid sõrmi ja samme rutakaid

Joonistan maailma mered ja maad

Kraenurgad särgil` ja kassile saba

Kohvrile sanga ja raamatul` kaas

Ning kõigele ette maalin ma taba...