Lugu/laul...

Lugulaulu kirjutasin eimidagi lubavast naerust...

Neist kutsuvaist helkidest loojangu rüpes...

Said kellegi hullunud hüpped...

Unistused allika veest...

Jäisust õhkavast kaevust...

Ja raevust, enese sees...

Tagasi Päikese kuumavas süles....

Oma lauludes kajan kui võlvkoopa tuhmus...

Kiviselt põrandalt põrgates üles...

Mu hajuma kippunud uhkus....

Väsinult vajunud looka....

Minu aegade hüplev tuiksoon...

Lausete naerus üles ja alla...

Võngub...

Eneseleidmise siinusfunktsioon...

Ma ei tõrgu...

Lasen enese kitsaski laekas...

Alati kõikjale valla....

Doonor...

Kastan Su veresse hanesule teritatud otsa...
Kriban kollasele lehele punased tähed...
Oota, mu lause on pooleli, mõte on lennus...
Oota, kuhu Sa lähed?
Sinuta sulega vehiksin õhus...
Ja ei jääks sellest jälge...
Oota, mu enesekesksus on hullus...
Võib-olla Su veri on tindiks teistele ka...
Kuskil siinsamas või kaugel...
Ja mulle vaid osa sest jagatud saab...
Pisarad doonori silmadelaugeil...
On punased...
Nagu unistus... 

Mandragora...

Tandrid ja tantrad...

Mandragora mürgistest juurtest küpsenud eluviljad...

Tulid õhtul...

Nagu ikka - liiga hilja...

Et maitsta suppi mu keedetut...

Kasvõi teeseldult...

Nüüd mu jalge-ees lange... 

Selili andunult...

Niidetult...

Võta mis antakse Kuupaistes...

Võta viimane tähesärast...

Hetke tajudes...

Haistes...

Las kõik muu tuleb pärast...

Lõhn oli õige...

Ennast mõtetes kaitstes...

Tuuletus õhus Su hõige..

Ka elust enesest...

Kõrvalepõige...

Midagi tähendas...

Enese sisimas usus...

Su endaga ennast Sind lähendas...

Vähemalt ise Sa usud...