Ood poeemile endale...

Täis iseenda imetlust 

Kord võttis sõna kurb poeem...

Ta rütmi, veetlust, käsitlust

Seab mõistmatu probleem...

Ta enesetedvus ja kujutelma puhtus

Kui kraasimata lõngal` langend puhas lumi...

Ta kunstilisus räpasusse vastse sängi uhtus...

Oktoobriööst sai tema tõttu kaunis südasuvi...

Poeemi sõnastuse kütkeis mõistjate armee...

Värsi riimides ja rütmis jumaluste süda...

Värvidesse lõimumises kirkuse kamee...

Mõttelend nii puutumatu, hoomamatu – sügav...

See lugu on kui armastuse teine ise...

Täis teadmatuse kurnavaid eksesse...

Ses loos kui leidmise ja kaotamise ime...

Laseb näha, kuid ei tunda - õitsevaid küpresse...

Ei ülista ses luulerida ühtki taevast tegelast...

Ka maistele vaid pisut annab ruumi...

Ja kuigi pole loodud olla edevaks...

Siiski iseteadvalt kannab oma krooni...

Kui laineid voogab iga rütm...

Ja jõudu kogub mõõnas – tõusus...

Seob kuulajate mõtteid kütk...

Armastus... ja sõbralikus... ja ka õudus...

Ja mis ka poleks sõnades...

Ei küüni tasemele see...

Kui teadjale saab tunnetus...

Kaugel, eemal, kirjutatust ees...

See tajumiseks loodud laul...

Ja allumatust püüdlev tahe...

Nii eksimatult õrn ja aus...

Nii lõikav on, kui tõde – vahe...

Nõrkenuna kirjeldusist suigatada nüüd...

Ta väsinud on  selgitusist neist...

See raugematu täiuspüüd...

Ei mõista teda keegi meist...