Olla...

Olla siis nii...

Olla siis nii, et enesel poleks kahtlusi...

Olla siis sedaviisi, et teised saaks aru...

Teada, mis tuleb...

Tunda, mis tähendab... 

Olla keskpärse päike või kõrgema kuu... 

Olla andja või peegeldus pelk...

Aseainena kellegi hüljatud helk...

Olla ise... või valida  muu...

Soovides olla enesest suurem ja parem...

Proovides näida pisutki targem ja vanem...

Või lihtsamast lihtsaim – olla olemata- veel kribamata valem ...

Eesmärkide tajumiskindlus... ja teadmatus... 

Eatus elulaval ja tühine vendlus... peatus...

Mõtted segased sedatüüpsed on teatud...

Olla talvine jasmiinilõhn unustatud suves...

Raagus põõsailt vaatamas vaikivat hellust... 

Olla esimene jälg hommikuses lumes...

Teades, et rada all- lume on trambitud ellu...

Olla keegi, kes püsib ja on... 

Kellele rajada võiksime aastad ja teed...

Või keegi kes kaob... 

Vaikselt, kui sulavad külmunud veed... 

Olla teadja, kui kevadine lind...

Täis lusti ja lootust et pesa saab valmis...

Näha,  kuis poegasid elustab hing...

Kuis vastu nad peavad külmemais talvis...

Kuis linguna heidavad päiksesse end...

Ja tuulena lahkuvad kütkeist... 

Lend... lend... lend...

Tiibade abiga tõusmas on hüppeist...

Olla siis nii... et päikesesära ei häbeneks hetki...

Olla, et elada hetkis ja ajas...

Olla ise... oma enese retkis...

Olla looja sel  määratud rajal...