Ole...

Unistuste silmapiiri servad on eksimatult teravad.
Vahedana lahedad ja valuna verevad.
Tulvavete tulekus ja tulekuma kustumises alati pisut ees eilsest.
Ja taga alati mõtte sammudest, jälgi jälitamas...
Kõik kaigub kaduvikus, vaikselt kuula, kuidas kõik kaduv vaikuse rikkus...
Kõigis Su sammudes, ammustes ja eilses...
Ja neis, mis homme teed minevaks ajas.
Lase mööda eilne, las jookseb neidisena seelikulehvides heinamaal....
Las ta olla see, kes ootab homset.
Sa siis ole homme ise homne...
Ja täna ole unistus...