Nutt...

Sa nutad pisaraid...

Nutad veriseid...

Maapinnale langevaid...

Nutad enda eest...

Ja minu...

Ja laste ja vanemate...

Nutad oigeid külmasse kõngevaid...

Nutad väljast...

Nutad seest...

Nutad õnnest...

Ja nutad piinavast valust...

Nutad tõustes...

Ja niidetult jalust...

Karjud kähedaks hääle..

Nutad vormist ja sisust...

Ohid lumele...

Veele... ja jääle...

Põlvili mudas...

Ja tähistaevas...

Ja säravas teemanditolmus...

Ja südamevalus...

Siis tagasi vaatad...

Ja mõtled...

Miks küll ja kuidas...

Kui põhjust ei olegi olnud...

Või lihtsalt Sa kustutad ajust...