Narr...

noore narrina joobusin kuljuste helinast 

sellest nii tühisest melust

õhtuid ja saatuseid siduvast kõlinast

tehisvalguse kiirtega täidetud elust

on olnud lummav see sameti sahin

mantleist ja keepidest lähtuv

ja daamide lehviku kahin

ja armulik naeratus nähtu

raskest kullast ja õhkõrnast siidist

ja sinise vere hurmast

mind tõmmati hõbedast niidist

kuldkaikaga tõugati turjast

kui kutsikas andusin rõõmsalt

ja taotlesin võimsate naeru

ei osanud tunda end õõnsalt

ei adunud koomiku vaevu

ühel varasel hommikul vaiksel,

kui kuninga sõtta viis tee

ma vaguralt jääda sain paikseks

mul kohta ei olnud ta reel

nädalaid uitasin aedades, maal

ning endale etendust andsin 

ja suursuguste naljade saal

mind endaga mõtetes kandis

siis ühel hirmvaiksel ööl

ma aru vist korraga sain

polnudki endale mõtet mu tööl

see teistele naermiseks vaid

uljalt ma rebisin riided, mis üll

ja kuljuste mütsi peast kisk`sin

pidin ma enne olema hull

või nüüd oma homsega riskin

õnne täis südamel lahkusin kojast

söögiks mustikaid peotäie leidsin

oma janu ma ohjasin ojast

elule naeruselt sõrmkinda heitsin

sai jahedal hommikul otsa see suvi

ja närbudes kukkusid lehed

kustus mu rännaku huvi 

ja tuhmusid kutsuvad tähed

selgeks sai ajatu mõistuse viiv,

arlekiinina loodud kord olin

ja murdunult narrina siin

üksinda mõttetult surin

külmunult vaikisin jahedas sajus

kellegi hüljatud hoovis

ja lootsin, et kellegi ajus

tekib mõte- ta vähemalt proovis...