Mõrv...

Vastu niiskelt sopast kuupaistesonaati...

Kord uhke pintsaklipslane toetas oma käed...

Verised....

Ise värises... 

Tajus, et minetas au... päikesepaiste... ja puutumatu elujõu väe...

Jõuetult....

Ent tõetruult...

Vägistas olemust pimenevas tulevikus...

Kollaste ohvrite voolavais pisarais... leheveergudelt loetuis... 

Kaikuvaid sireene kuulmata kisamas... higi pärleina lumele poetus...

Mõrvar? Ja tema... 

Surnud südametunnistus tõmblemas jalus... 

Enne oli... nüüd pole ei hea ega valus... 

Maha käristas taevasest laotusest kuu... ja sonaadi... 

Mõtted piinavad paiskas kloaaki...

Ennast ja teisi tundetult tajus... 

Kuju jäi.... hing hajus...