Mina...

Mina, Su õnnetus...

Vaiksete, tummade hetkede märk...

Mina, Su tunnetus...

Surmana ihule ligi kui särk...

Ja hetki, kus leidsid mind vaja...

Ma salaja röövisin kätest...

Sult koorisin mõtted, Su aja...

Ja lürpisin otse Su lättest...

Mina, Su mäestus...

Vassind Su elu ja usu ja väega...

Su sügavaim jälestus...

Siiski hoidsid mind kõvasti, mõlema käega...

Me jaganud rõõme ja naudinguid ühes...

Ja kurnatult lebanud üksteise sees...

Kuigi teadsid, et koletult lühem...

Sulle saab olema ühine tee...

Mina, Su mõõdupuu...

Su enese egole lõõmavaks kütteks

Mina, Su vallutus...

Hetkedeks olin Su enesepetteks...

Mis kurdad siis pärast...

Et plaan läks haledalt lörri...

Mitte Eilses, vaid ela nüüd Täna...

Ja Homsele hambad löö kõrri...

Mina...

Su rahutu meenutus...

Huvitav,

Kes meist on elus

Ja kes meist on elutu?