Lõhn...

Sinine Taevas kakleb Päikesega mu viimaste jagamata mõtete pärast.
Nii kõrgeks hindavad nad väreleva lootuse kustuvaid kilde.
Ja katkevat hingetõmmet, peatatud sõõrmeisse sattunud Kevademolekuli aistingust...
Silmaiiriste taandumine alati otsimisaltide pupillide eest. Ärevus kulmude kohal ja veidralt värisev põlv. See lõhn varastab mind Päikeselt ja Siniselt Taevalt...