Kunstiinime...

Homeelilise naeruhoo ta üles sai...

Kui käsupeale tuli huultelt pahinal...

Tal teiste mõtted kalgilt irvitada vaid... 

Ja solvatuna ohver siis sai nutta lahinal...

Tal kaasas alati on piip, sarvraamis prill...

Barett on must ja kaelas rätik peen...

Prilliklaas on võimsalt paks, kuid optiliselt null...

Must saabas, kitsas püks ja ruuduline keep...

Ta on bohheem... ehk kunstnik, noh...

Kuigi teoseid alles ootab näitus...

Ta teab et kõrgem tema koht...

Ning ülbelt ümbrusega käitub...

Just temast saamas kõige kesk...

Tal jüngreid tuhandetes tuleb...

Tast noorena peaks saama lesk...

Kurb- kunstipärasena mõjuks olek...

Kui end õhtul tuttu seab...

Siis ürbid seljast võtt...

Ta oma Looja põhja neab...

Ei erilist... ta näeb vaid tõtt...