Karta...

Mitte Sinul pole vaja karta mind...

Ma olen alles väike...

Olen uduloori varjus hommikune päike...

Ja arglik inimvõõras metsalind...

Sul tõesti pole miskit karta...

Ma naiivsuses vaid pisikene piisk...

Ja eluvalikutes otsustada aitab pimedana langev liisk...

Vean küsimata rakendatud narta...

Ma hirmul olen elu ees...

Ja pelglik tulevikku vaataja...

Sa tahtes võiksid pisut silmi mul - ühekaupa avada...

Ma tean- ma olen kaelastsaadik sees...

Võpatades unustada püüan möödunu... 

Ja mõtted koledad ma kustutama kipun eos...

Ma edasi vaid püriks -  käsi Sinu peos...

Ning teele uuele koos pöördunult...

Mul usaldada inimesi pole lihtne just...

Lihtsalt tahaks tugev olla,  olla hea...

Et iga virvendus ei sunniks kummardama pead...

Ja et ärgates saaks kellelegi öelda – Tere Hommikust...

Siis hirmsamatel aegadel Su rüppe vahel peidaks end...

Ja üksi sinna end ma mõelda saaksin tihti ...

Et miski segada ei saaks mu sihti...

Vist ikka olla üksildane vend... 

Ma Sinu laseks lähedale harva...

Kuid tihemini kõigist teistest ...

Kord kuus Sind ilmselt ootaks, tee serval seistes...

Ka siis, kui mujale Sa sõita arvad...

Mitte Sinul pole vaja karta mind...

Ma südame teen kõvaks ja ei pelga ka...

Ma ootan... ootan, kuni tulla saad...

Ka siis, kui ootus vaid on ootamise hind...