Kaob...

Kõigel on aeg ja kõigel on hind...

Paikseks jääda ja loobuda teest...

Sulgeda aed ja piirata hing...

Mitte mõeldagi kaugete merede veest...

Mõelda, et mida endast võiks jätta...

Lapsed ja talu ja tehtud töö...

Tulla võib sõda ja kõik selle võtta...

Ja jäetu ei kesta ka ühtainsat ööd...

Elada seni, kui on mulle antud...

Rõõmu tunda Päikesesärast...

Nendest – kätel kes kantud...

Ja siis minna jalust neil ära...

Mõtted jätaks kellegi jaoks...

Kuni on veel, kes võiks neid kanda...

Tundeotsad kõik kivisse taoks...

Muud ei ole mul anda...