Jumalanna...

Keskmaised kuningad naudivad varemeis ilma
Ja pööbli kannatust kasinat...
Tõstavad mõõgad ja vibud ning peidavad silmad...
Vääratult ekslevalt verejälgedemasinalt...

Laotavad pilvedealuses peidus laastamistuhinat...
Kõrgemal künkal seistes...
Vareseparvede vaikivas raevus vabanen`d paastumisõhinast
Kaost kallistab verd voolavat haistes...

Tema võimuks on headuse vigasus...
Temas on õõvastav hubasus...

Pikk, tumedapäine Jumalanna kummardab...
Õhkõrnast siidist tuultes end paljastab...
Laseb sõdureil meeli enda hurmadest lummata...
Vaevalt, et kellele halastab...

Tema auks on maailm varemeis...
Temas on pöörastuv segadus....

Kõik lähevad segi ja soiguvad seosetuid sõnu...
Mõned viskuvad põrmu ja vaikivalt pisaraid valavad...
Vaade Talle on hetkedes kestev ajatu mõnu...
Kõik loodavad vaikides, loodavad salaja....

Lollid surevad...
Püüdmatut kaunisust haarates...