Hall D.

Suurlinna saabunud nooruki-ohtne...

Sai sõnu kuulda eluviisidest sealseist...

Jäise arg-südame õpetust järgis sinisesilmselt...

Tahtes olla enesest rohkem...

Rebida välja südamed vaikselt...

Kuuluda rõõmude riiki ebamaiselt...

Olemuse pööningunurgas peitis palaka alla...

Keeldus uskumast nooruse kadu...

Ja vahetas naudingud vooruste vastu...

Võltsitud radasid tallab...

Saatana lubadust pidas...

Kaelas spiraale koomale tõmbab...

Alati nooreks jääv madu...

Iseendale varbale astus...

Ja armudes põles siis tuhaks...

Sõbra vagura meelega tundeis...

Pildil, kus nooruk nii puhas...

Olnud nüüd lagunev värd...

Poorid paisetest umbeis...

Langenud kiharad, hambutu suu...

Verepisarad silmis, tundeliigutus härd`...

Põlevat palakat varjamas pilti...

Viimase jõuga tabamas tera...

Sureb võlts, sünnib uus...

Keset leekide kära kõlab hüüd...

Dorian, palun Sind, tapa end ära...

Karje vaid hetkeks rebestas õhku...

Ühes suitsuga taevasse nüüd...

Wilde käest viskas sule...

Naeris...

Ja siis puges põhku..
Nautis haiglaselt loomise võimu...
Ja kuulsuse lokkavat melu...
Maksmata kaotuse lõivu...
Lõi enne, siis kustutas elu...