Eleegiline ood...

Su õitsevuse tipule ma täna laulan...

Ja kaunistan Sind sõnadega mõttetormi ees...

Ees lendvaist luuludest ja jumaldusist pimedaist...

Laulan...

Sulle kaugele... ja iseendale...

Neid sõnu kordan, meelel mis...

Ja selliseid, mis toonud vaist...

Nägemusis pühimais...

Mu enda sees ja Sinus...

Ja tundeis, trotsimatult vägevais...

Su aususele kummardan ka siis...

Kui haiget teeb nii lõikavalt...

Et silmi puistet uneliiv...

Ei suuda valu viia siit...

Ükskõik kui tahes aitavalt...

See üksnes pisut lohutab...

Kes oskab – unustab...  

Su ilule kummardan... sügavalt...

Sellele, mis vanematest kaasa said...

Ja teisele...

Mis kasvand sees, et kuulda elult korjatut...

Ja endaks vormida...

Ja olla avastamas ääremaid...

Me endi sisemuses peituvaid...

Su tarkusele kummardan ma täna...

Mõtteile, mis ammutatud kirjeist...

Nendele, mis ise paneb kokku usk...

Ja sellistele, mille alla koondub kõik...

Mis olnud, tulemas või kestmas läbi aja...

Ja seostele, mis kammitsemas ust...

Et igaüks saaks käia ise oma rajal...

Üksinda või koos - vabalt valides...

Selle Sinu vormin kokku üheks...
Su tarkuseks, mis vahe...

Su nõrkushetkiks lõbusaiks...

Su olemuseks...

Põselohuks, puusajooneks, kõhuks...

Silmadeks ja huulteks...

Tuules lehvivateks juusteks...

Õrna puhumise järel...

Värinaks Su kõhunahal...

Seepärast Su vabale tahtele kummardan...
Sind kinni hoides küll takistan Sul minna...
Kuid tulla saad vaid siis, kui valid nii..
Et ise tead- kas siia siis või sinna...
Kõhutundest liikvele lä`eb liisk...