noore narrina joobusin kuljuste helinast
sellest nii tühisest melust
õhtuid ja saatuseid siduvast kõlinast
tehisvalguse kiirtega täidetud elust
on olnud lummav see sameti sahin
mantleist ja keepidest lähtuv
ja daamide lehviku kahin
ja armulik naeratus nähtu
raskest kullast ja õhkõrnast siidist
ja sinise vere hurmast
mind tõmmati hõbedast niidist
kuldkaikaga tõugati turjast
kui kutsikas andusin rõõmsalt
ja taotlesin võimsate naeru
ei osanud tunda end õõnsalt
ei adunud koomiku vaevu
ühel varasel hommikul vaiksel,
kui kuninga sõtta viis tee
ma vaguralt jääda sain paikseks
mul kohta ei olnud ta reel
nädalaid uitasin aedades, maal
ning endale etendust andsin
ja suursuguste naljade saal
mind endaga mõtetes kandis
siis ühel hirmvaiksel ööl
ma aru vist korraga sain
polnudki endale mõtet mu tööl
see teistele naermiseks vaid
uljalt ma rebisin riided, mis üll
ja kuljuste mütsi peast kisk`sin
pidin ma enne olema hull
või nüüd oma homsega riskin
õnne täis südamel lahkusin kojast
söögiks mustikaid peotäie leidsin
oma janu ma ohjasin ojast
elule naeruselt sõrmkinda heitsin
sai jahedal hommikul otsa see suvi
ja närbudes kukkusid lehed
kustus mu rännaku huvi
ja tuhmusid kutsuvad tähed
selgeks sai ajatu mõistuse viiv,
arlekiinina loodud kord olin
ja murdunult narrina siin
üksinda mõttetult surin
külmunult vaikisin jahedas sajus
kellegi hüljatud hoovis
ja lootsin, et kellegi ajus
tekib mõte- ta vähemalt proovis...
