Kõrvalseisja...

Sammudes kord üle kesa, lumise ja valge
Kõrvalseisja tõstis kisa...
Minu pihta viskas pilpaid pisikesi
Pildus suuri halge...
Tema ilmavaate tarvis olin tasakesi
Liiga suur ja helge...
Iseennast täis ja ropult rikas tundeist...
Palgevärvilt tuhmund...
Silmist selgeist selgem...
Minus talle võigas näis minemise uhkus...

Ootus...

Lurjused keerduvad keeltesse...

Õhkõrnadesse...

Kitarril ja viiulil...

Kiibakil enesega...

Keeldumistesse

Kellegi kustunud meeltesse

Laiali-tiivuli...

Metsloomapõrnadesse

Kirjutatud on kliima ja möödunu...

Sina üksi rööbakil...

Ootad...

Armastust...

Mootorilt ja tuulelt...

Ja kõiki neid sõnu...

Mõnuga mida ei öelda ...

Kellegi möödunu huulelt...

Täna veel...

Kellelgi jooksmisest Sinuni...

Vestil on keel...

Lollakal... 

Tartu Euro...

Tahan Sulle öelda need hetked...

Tahan Ilmale anda kõik, mis mu jalge ees on...

Meeletud retked ...

Lumesajused mõtted Tartu tänaval...

Kukkunud tekkel...

Usk, et tehtud on enam...

Porine sillutis...

Pole kuigivõrd kenam ...

Pillutud sapis...

Mahajäänust mõttenurkades...

Süütuse etaloni avarais õites pühitses...

Lapsepõlve hukku ...

Kaldalt kukkus kõrgelt ...

Rahamaailma...

Suri nii tühiselt...

Üliõpilane enne oma surma...

Majanduskeskselt, kõigi teistega ühiselt...

Meie maailma heakskiidul ...

Suri rahahurma...

Euroga pühitset`...

Mastimänd...

Depressiiv-maniakaalses uduvines kõikumatult seisab murdun`d mastimänd

Ja kujutlustes sõidab sagarate mälumäng

Kui laevuke

Ta tsütoplasmas tuhataastast kogemuste raju trotsides

Laineharjel püsib vaevu

Ükskõik, mis pidepunkti otsides

Et määratleda pisutki saaks tuleviku kulgu

Nii habrast pääsemist, kui vabaduse püüde kustumatut ulgu

Aastatesse mattun`d noorepõlve raisku

Ja asju

Mis tegemata jäänud

Ehk jõuaks veel

Kui antaks aega

Heledamaks siniseks ta vaataks taeva

Ja pilved valgemaks ja vabaduse janu

Kustutaks.

Sidususe pidevusest murdnud lahti kord

Ei saa ju anda andeks endale

Ja palkidele vedelemas ümber känd`e maas

Jälg hoolimatust korjajast ja jahimehest mootorsaega

Kes tüvelt oksi lõikas

Valgustotsivaid

Saaks tagasi või edasi vaid pisukene aega

Ja pidepunkti silmi sellele, kes otsib, juhtides kord iseenda laeva…

Lihtsalt nii ongi...

Salamisi tasamahti vaibub hetkeks tuul

Vaikimisi viiuliga kunstnik seisab...

Purustatud sõrmed, lõhki löödud huul

Igiliikvel ilmarajal lihtsalt muutus suund

Hästi läheb mõnel kuskil teisal...

Ülesse või allamäge, oma teele igaüks on truu...

Õnn...

Männi ja Kadaka teravais kasukais peitub homse lävi...

Remmelgalõhnases öös...

Nõgesehekis, mis vaikides vikati liikudes hävib...

Õnn peitub „päriskoduses“ töös...

Ulmad ja abajad...

Sisimase ületamatu hirmu tagamaad

Ja õuduse uned

Sinus ja Su elus kõike jagavad

Lähed siit kodust või tuled...

Mõtte ülimad sagarad

Kestavad

Aja läbi ja tunde

Algaja käsitluses vagana

Kõigesse teetähiseid labaseid

Enesepõhiseid abajaid

Laevade tarvis

Madalaid

Loovad

Karileajavaid...

Ulm...

Meie elu ei õitse soojuse tahtel

Prii Päikese paistmisest värvides Maa

All veepinda seisame, maailma lahkmel

Jalge ees särab koralllillede aas

Kõrgustes üleval vahused lained

Hapniku segavad voogavas massis

Alla ei kosta kõik lainetepained

All on see korras, mis üleval sassis

Komeetide lennus on jõudu ja pikkust

Kuid üksinda tühjuses hulguvad nad

All-veepinda elutseb tõeline rikkus

Miljoneis värvides Emake Maa 

Joonistan...

Joonistan ringe ja sõõre ja nurki

Kaari ja karvaseid putukaid

Kulda ja päikest ja hapnevat kurki

Haaravaid sõrmi ja samme rutakaid

Joonistan maailma mered ja maad

Kraenurgad särgil` ja kassile saba

Kohvrile sanga ja raamatul` kaas

Ning kõigele ette maalin ma taba...

Nahkehistöö...

Päikesekullane miniatuurahelik
Tõuseb sõrmede nappide riivete all
Valgetel, laulvatel liivadel
Su rindade külgedel
Just neil üksikuil viivudel
Hetkedel - mälestussuvistel
Ja randunud lainevall
Näib kaasalöömisest huvitet
Sädelev kivikristall
Kui pudeneb meresoolast emmatud
See sekundiks peatunud igavik
Mõtte kaotanud ajapiisk
Kehad on sundinud tiivule

Ise...

Okkale kogunes pilvepiiskade sülem
Mesitaruna sumises seesmisest kirest
Ja ootuses tundus nii pagana ülev
Olla osake samblale nõrguvast nirest

Olla killuke voolavast massist
Lennelda pisarasajus ja tuules
Õnnehetkedest üdini sassis
Rõõmu sosinaiks vormivad huuled

Neis samades suudes tekkinud sõnad
Pilguga lõhuvad kuuluvustunde
Ühelainsamal viivul kui kõiksusse kõlab
Olen ise ja ainus ja enesekindel

Sinu käpikusse...

Kildhaaval, tasapisi...

Mahtudes mõtete sahtlisse...

Pisut nagu äraspidi...

Pilvede rebitud lahtrisse...

Panen Talvesse kootud käpiku...

Tuule kirjades sinised täpikud...

On suvelindude vidin...

Sillerdus...

Sillerdab Päikesekiires kutsuvalt

Sinakal heledusel...

Kõiki kiiri kiirates...

Piire eirates...

Rõõmu laotades...

Poripritse mu teksade säärel...

Naeran Sügisele vastu...

Kui astun...

Rüpehüpe...

Kunstiloolane koonles kallima rüpes...

Hüppekihist vaevatud krampides jalul...

Huultel rõõm, jalges valu...

Seisakuhetkis talumatu eneserahu...

Teadvusest väljunud virvete hüpe...

Laulval südamel, käed raskustest rippes...

Meeltesegadus vallutas tippe...

Varbad, sinised, lain`tevahus...

Lõõsa süütas, Pikrilt eneselt laenates tikke...

Lugu/laul...

Lugulaulu kirjutasin eimidagi lubavast naerust...

Neist kutsuvaist helkidest loojangu rüpes...

Said kellegi hullunud hüpped...

Unistused allika veest...

Jäisust õhkavast kaevust...

Ja raevust, enese sees...

Tagasi Päikese kuumavas süles....

Oma lauludes kajan kui võlvkoopa tuhmus...

Kiviselt põrandalt põrgates üles...

Mu hajuma kippunud uhkus....

Väsinult vajunud looka....

Minu aegade hüplev tuiksoon...

Lausete naerus üles ja alla...

Võngub...

Eneseleidmise siinusfunktsioon...

Ma ei tõrgu...

Lasen enese kitsaski laekas...

Alati kõikjale valla....

Doonor...

Kastan Su veresse hanesule teritatud otsa...
Kriban kollasele lehele punased tähed...
Oota, mu lause on pooleli, mõte on lennus...
Oota, kuhu Sa lähed?
Sinuta sulega vehiksin õhus...
Ja ei jääks sellest jälge...
Oota, mu enesekesksus on hullus...
Võib-olla Su veri on tindiks teistele ka...
Kuskil siinsamas või kaugel...
Ja mulle vaid osa sest jagatud saab...
Pisarad doonori silmadelaugeil...
On punased...
Nagu unistus... 

Mandragora...

Tandrid ja tantrad...

Mandragora mürgistest juurtest küpsenud eluviljad...

Tulid õhtul...

Nagu ikka - liiga hilja...

Et maitsta suppi mu keedetut...

Kasvõi teeseldult...

Nüüd mu jalge-ees lange... 

Selili andunult...

Niidetult...

Võta mis antakse Kuupaistes...

Võta viimane tähesärast...

Hetke tajudes...

Haistes...

Las kõik muu tuleb pärast...

Lõhn oli õige...

Ennast mõtetes kaitstes...

Tuuletus õhus Su hõige..

Ka elust enesest...

Kõrvalepõige...

Midagi tähendas...

Enese sisimas usus...

Su endaga ennast Sind lähendas...

Vähemalt ise Sa usud...

Hommikuunistus...

Metsvindi käras sureb vaikus...

Pool neli hommikul...

Ärkan ja tunnen üht hingamisrütmi...

Oma kõrval...

Soojust...

Taas uinun metsvindi käras...

Metsadest üle mis kaikus...

Akendest sisse nii õrnalt...

Hetkel, Päikesetõusust hunnitul...

Su hingamisrütmi tunnen...

Ja algava päeva loovust...

Enam ei taha siit ära...

Isegi metsvindi käras...

Mu kaelal Su hingamissoojus...

Ehe elamistunnistus...

Kahe Sulega Mälestus...

Kahe sulega ehtis pea Cho-Cho...

Palmiku vahele pistetud taevane kingitus...

Vaatamas valgele mehele vastu ta kuklast...

Võõras keeles kõland „Halloo!“...

Külmajudina õlule vedas...

Jälestusvärinast tingitult...

Tasa-Tasa, kui taevane And...

Pole puutunud võõras veel teda...

Põlise maa uhkeldav kõnd...

Küllap võtja ees taltub ka tema....

Võõras toob raua ja põlemisvingu...

Võõras toob tõved ja lageda maa...

Enese piiratud arguse hirmus...

Laastab, mis tundmata, laastab, mis saab...

Ja ühel päeval siis mälestust näeb...

Seob sule juustesse keegi Cho-Cho-l...

Võltsvigvami püstitab saalis...

Vahanukkude näituse tarvis...

Piisonid, hundid ja kotkad...

Riidest taustale maalis...

Pole pingul meeled vahast Cho-Cho-l

Ei ole pingeid maalitud Maal...

Olles lõuendil põline, metsik ja lokkav...

Kuigi müüridelt kajamas võõras „Halloo!“

Hea...

Vahusegused madalveeloksed turnivad kividel...

Niidavad jalust jalgeletõusnu...

Voogude sooja rüppe naeruga libised...

Ja kordki Su silmis ei välgata õudu...

Uduses massis ainus selgus Su sees...

Rahu ja lihtne tahtmine olla...

Tead tehes ja nähes, mis ootab Sind ees...

Tead, hästi on... Las Elu nüüd tulla...

2 Kiike...

Kas mul oleks Teile midagi öelda

Kui näeksin Teid istumas kiigel

Mänguväljakul

Aisad rippumas pilvist

Paljad sääred linastest pükstest

Varbaid sirutades põhjatusse sügavikku

Vaadates sipelgapesadena inimsülemeid....

Ma arvan, et ei oleks.

Ma istuksin omal kiigel

Tamme alumisest oksast hoitul

Puhudes piniseva sääse oma ninalt

Vaadates üles ühe heleda pilve käiguteele

Päikese rajalt kõrval

Teaksin end olevat selle kõige valitseja

Oleksin maailmas ise ja ainus

Ma arvan, et ma oleks.

Itk...

Kaljumaaling kollendab seintel

Hetki rabavaid luitunuid

Ajasse summutab

Mõtteid aastatuhandeid uitavaid

Looja enese silmade säras

Verd maalitet liivale nõrutab

Joonishirv muistne

Suursarvine odadest riivatud

Kaljuseintesse põrutab

Kunstniku mõtete luisked

Saagiks nälginud rahvale

Piltmõisted supisse lõkkele

Nälg suitsuga pilvisse

Filmivõttele

Masside silmisse

Kupüürid saab pildirea looja

Milleeniumeid hiljem

Näljast sündinud kunstile

Orjastet pööbel vaid roojab... 

Mana...

Mäetagusel elasid Vanad.

Ja Uued sündisid tuultesse.

Öösse imbus Vanade mana

Eluvaim Uute huultesse.

Sinusse täna mu mana

Ja tuulesse huuled

Surun hammaste tagant

Segased sõnad...

Maasse ja puudesse

Verise vahuga kaetud luudesse

Luitunud-ruugesse

Lendab laaste

Kastesse

Saasta linnades

Sündinud lastesse...

Elusse vastsesse...

Jää-Vees Värelev Veri

Jäämeres on jääv vererada

Vee ja Jää vedeldunud veerel.

Veel jääb Veri Jääle

ja haavad jäävad verele.

Kõik sulab.

Ja ei miskit jää järele.

Ei Verele, Jääle, ei Veele.

Tühjuseveerele veereb vedelduv veretee jälle.

Veere, veere...

Verd jäävalt kanna veel.

Jää viimase Vereni.

Veere Jääni ja jäämiseni

Veel ja veeteel.

Olen...

Ma pole Alliksaar, Kaplinski,

Talvik või Kareva...

Pole ka ÕnneTõnu või Under

Või muud, kirgast ja verevat...

Olen tõusulaine tusk...

Olen mina, ise ja ainus...

Olen peatatud usk,

Olen hääbunud kainus...

Merekarvases Uustulnd`i romaanis,

Olen kes olen...

Mälgus või Traadis...

Olen Imelik, kandlega paaris...

Tähtsusetusest puudutamatu...

Udutus selgusetuses...

Veiniuim vaadist...

Olen Videvik...

Kartlik pelgusetuses...

Omas mõttes ja omas laadis...

Su silmade taga...

Vahel sees, vahel väljas

Kõrvadest saadik...

Alati otsiv ja alati näljas...

Isegi kaetult ma olen...

Üdini paljas...

Ajatu...

Kõndides ajatult lookleval rajal

Keegi midagi otsib ja leiab...

Asulad tihti või haja

Ihuüksi või kellegi najal...

Päev eilsed homsesse peidab...

Seda pilku niiväga on vaja...

Ka tihedas uduses pilves...

On kellegi naerune virve...

Ma tean....

Sama linn ja sama mets...

Mootorimüra ja rehepeks...

Päikesepelg...

Ja nuuti saan`d selg...

Sirgu end ajab...

Nii lihtsalt ta tahab...

Ja nõnda on vaja...

Lihtne pöörlemistelg...

Elada, elada....

Kuskil seisma jääb kell...

Ajatul rajal...

Tarkus...

Ühest kaugest ajaviivust...

Ajasiivsust...

Voogas voolavasse vette...

Kätte toimetas veretarkuse...

Linnutiivul...

Ajaloo kõrkuse...

Meile lauale...

Laotas ette...

Maamustuse, merevärskuse...

Mägede vanuse...

Kõrbed janused...

Ja mõttesetted...

Igavesed....

Ettevõtted muistsed –ammused...

Tulejumala aegadest...

Sündimisvaevadest võidunud vammused...

Mälu nii lühike...

Joostes ununeb...

Kehtib kõiksuses...

Üksnes paiga peal tammudes...

Veri mäletab...

Mõistus kummutab...

Peade põiksuses...

Mets seletab...

Linn valetab...

Kõigile haledalt...

Inime endale...

Alati jõledalt...

Kaob...

Kõigel on aeg ja kõigel on hind...

Paikseks jääda ja loobuda teest...

Sulgeda aed ja piirata hing...

Mitte mõeldagi kaugete merede veest...

Mõelda, et mida endast võiks jätta...

Lapsed ja talu ja tehtud töö...

Tulla võib sõda ja kõik selle võtta...

Ja jäetu ei kesta ka ühtainsat ööd...

Elada seni, kui on mulle antud...

Rõõmu tunda Päikesesärast...

Nendest – kätel kes kantud...

Ja siis minna jalust neil ära...

Mõtted jätaks kellegi jaoks...

Kuni on veel, kes võiks neid kanda...

Tundeotsad kõik kivisse taoks...

Muud ei ole mul anda...

Sajab...

Sadamises on võlu ja väge...
Vaatad siis rahet või vihma või lund...
Lihtsalt, kui piisad Sul langevad pähe...
Või tähetolm kirkamaks värvib Su und...

Sajus on täiuse võimsus ja kainus...
Värskus, mis silme-eest hajutab udu...
Milleski langevas avanev laius...
Teedelt viib tolmu ja linnast viib sudu...

Ja meeltelt eesriideribasid sajab...
Silmilt ja tundeilt ja tajude hetkilt...
Lõhnu end ahmides pärani ajad...
Ja kuuled...
Usk, lootus ja armastus tekib...

Sajus on Kevadet, Talve, Sügist ja Suve...
Ja Päeva ja Ööd ja ootust...
Sajus on jahegi suveöö sume...
Sajus kõik möödunu ununeb sootuks... 

Kaasa...

Su silmade üle heidan enese varju...
Heledama taeva kollasest sinast...
Hääletult lõõsas end oimetuks karjud...
Kuumuses sulad, kui oleksid tinast...

Ja tähtede kauguse nihutan juurde...
Su oot`vale meelele kulmude taha...
Lohistan vägisi endaga kaasa...
Su võitlusest loobunud alasti keha...

Õde, ise...

Kirekeelsel hetkevõlul
tuhmisilmne õde...
enda õlul...
kannab Sinu taju...
ja sündimata tõde...
meeletuse sünges rajus...
Kõiksus kustub...
selgus hajub...
ise oled enda sõber...
ainus ustav...

Sinul ja Minul...

Teadmise lõimes on vägi ja võim...
Ja kutsumises kuivuse jäine viide...
Jää sinna, Naine, kus elab Su hõim...
Kus oled Sa millegi suurema liige...

Mina vaid hetkedeks lendan Su taevas...
Uduses looris vilksatan vahel...
Olen, et tuua Su mõtteile` vaeva...
Vaid enesepettus on meitel kahel...

Naerad...

Hetkeks eneselt kiskusid keebi ja paelad...
nurka heitsid argliku pilgu...
Sa ei naera...
Lihtne ehe Su katmata kaelal...
ootuspisara embuses vilgub...
Ma ei naera...
Värisev lummus ja kaduvik õrn...
tuksleval ihul on oodata valus...
sosinapüüdmisel kõrv...
kuuleb -
luba ma palun...
Sa naerad...

Naine...

Naine, kui ootus ja avatus

Lootuse sülem ja õitemeri

Kui eneseandmise meisterlik lavastus

Kuni udune silm ja tormine veri

Naine, kui virvatuli

Peibutav sära ja tahe

Kütkeisse sidumis` mängude suli

Kehastun`d loogika terav ja vahe

Naine, kui hoidja ja looja

Kandja ja püsimajääja

Kodustet kindluse maaletooja

Hulkuva mõtte paigalesäädja

Naine, kui unistus

Kõikide hetkede tuum

Tühjuse hävitav purustus

Metsatalude ehitusbuum

Pääsukas...

Pääsu otsides...

Ikkeist ja hõikeist...

Taevasse kõrgele...

Hopsti, kättesse sellele...

Päästa kes tahtis...

Lootuse pisemat Vellekest...

Kes nägi...

Kes mõistis...

Ja kellel on mahti...

Kõikidest piiridest ülesse...

Kõikidest piiridest lahti...

Amokk...

Ühe naeratuse sees on kild kirkust...
Ühes on kevadpisarais purikas tilkuv...
Ja silmade seesmine tuli...
Vaikselt võimutsev,
Vahel tuhmuv...
Harva kustuvalt vilkuv...
Kevadehuvi...
Külmus, jäikus ja uhkus...
Kuskil nõrkenult suri...
Minuni tuli...
See naeratus...
Ja tahtmiste värskuse puhtus... 

Mis kevadel meiega juhtus...

Talvest vaevatud...

Hangedest välja kaevatud...

Amokki sõgedalt-sõgedalt...

Jooksmise kütkestav huvi... 

Hope...

As I walk trough the hills of desert...

My feet keep crushing the landscape...

Eyes try finding anything pleasant…

And mind from myself hopes to escape…

Mirage...

At the time when I was trying to find You on the waves of the Ocean…

You were looking for me on the burning sand of the Desert…

But still … we both saw for a little-while the same mirage above the horizon… 

Kevadet haistes...

Sulas kindlameelsus soojuse paistel.

Lagunes tusasus naerude hõiskeis.

Lumi lahkus Päikesepaistes.

Jää kuumas vees haihtus.

Auruna vesi kerisekividelt.

Uhkus drenaazhitud pinnale niriseb.

Jäikus igavikku kaikus.

Ja kogu see hirm Kevadet haistes.

Lihtsalt...

Hajutasin mõtted tuuletus õhus.

Kuulsin ennast kesk ärevust.

Kes oled, või mida Sa tahad?

Pilte endast või teistest seinete pealt maha

Rebid rõõmuks või mureks?

Ja õhuks kellegi kopsude mahus.

Lihtsalt tuled ja oled.

Teravid hambid näidates naeraks või pureks.

Koos olles ja lahus.

Ilmselgelt ei tea.

Kas hetked iial ka sureks.

Psühhoos...

Armastusväärsuse pühades paikades

lendlen tuulena mägede harjadel...

upun psühhoosides surnute sõdades...

vaikselt kuid kindlalt hajumas tühjusse...

Kaldun peateelt kõrvale lauludes...

...healt teelt eemale kaugusse....

Süüdates templeid ja hüljatud kodasid...

Leidmata võõraid ja leidmata omasid...

...süüdates templeid...

...leidmata omasid...

...Kaotamas usku....

....kaotamas tajumist...

...laenatud tundeid...

...vaikivat vajumist...

Lahinguväljadel kibedas suitsus...

Armastus tuhana maapinda katab...

Lootus laegastes kustudes suigub...

Kaotus teeraja jalge-ees matab....

...süüdates templeid....

...Palvehelmeid pudeneb...

....Miski ei püsi...

...laguneb tükkideks...

...endasse sulgudes...

... kadumas lauludes...

...viise ja sõnu...

...tühjusse ulgudes...

Helkiva mõõga veresse peidan...

Pea langenud püstistelt õlgadelt...

Täitmata lubadust tagasi leinan...

Katmata lootuse külmunud võlgadelt...

...süüdates lootuse templeid...

...uskude kirikuid...

...kaotuse valu....

...ja pühasid ürikuid...

Nutt...

Sa nutad pisaraid...

Nutad veriseid...

Maapinnale langevaid...

Nutad enda eest...

Ja minu...

Ja laste ja vanemate...

Nutad oigeid külmasse kõngevaid...

Nutad väljast...

Nutad seest...

Nutad õnnest...

Ja nutad piinavast valust...

Nutad tõustes...

Ja niidetult jalust...

Karjud kähedaks hääle..

Nutad vormist ja sisust...

Ohid lumele...

Veele... ja jääle...

Põlvili mudas...

Ja tähistaevas...

Ja säravas teemanditolmus...

Ja südamevalus...

Siis tagasi vaatad...

Ja mõtled...

Miks küll ja kuidas...

Kui põhjust ei olegi olnud...

Või lihtsalt Sa kustutad ajust...

Valikud...

Seisab paigas, kus tee läheb kolmeks...

Kaks edasi piiride taha...

Üks tagasi uppunud laeva....

Ühel päev saab tänasest homseks...

Üks annab rõõmu ja üks annab vaeva...

Muret Lollil Ivanil ei ole...

Heidab ahjule puhkama tasa...

Unes ununeb mure nii kole...

Ja haug sätib sirgemaks teed....

Suikudes unustab pasa...

Ja lollakad valikud need...

Itõl.

Vanusekortsudest küntud...

Suvepäikesest põlenud...

Nõtrusest võetud...

Tarkusest külvatud...

Teadmistest orjatud...

Tähelepanust vaevatud...

Andmisest täitunud...

Vaikusest laetud...

Mõistmisest õnnistet`...

Jagamisest armetu...

Võtmisest kurnatud...

Säraga silmis...

Naeruga suul...

Hooga radadel...

Rohujuurena madalal...

Tähena kõrgustes...

Suitsuna tõusmas...

Kastena laskudes...

Mäena sinades...

Porina kleepudes...

Lumena lamades...

Vihmana sadades...

Ühes metsaga...

Ühes järvega...

Olles kõik...

Ja olles eimidagi... 

Teravad...

Sõnu pudeneb teravaid...

Üksikuid...

Trobikonniti säravaid...

Vihaseid...

Ilma süüdistades...

Päikese puudumist...

Istudes...

Seistes...

Ja lamades...

Unistades ja huilates...

Kuud ülistades...

Ulgudes...

Tähti maalides...

Ja ruune...

Kandiga sulgudes...

Mõtet piirates...

Saamatust siunates...

Laotudes...

Laiali paisatult...

Kaotuses...

Aega igavest...

Meelega raisates...

Noh...

Noh, on kuis on ja kellele ja millal...

Ja kuidas ärgata ja millest, valik Sinu...

Mul eile oli saatus pooles vinnas...

Täna jälle homsed kõik on minu...

Küll ajakilluks vajun eilse hõlma..

Vahel, kui on liikvel hämar hetk...

Kuid, kui oma eilne ka ei kõlbaks...

Milleks üldse siis see retk...

Vabanemas vaikusest ja põuast...

Sisimasse tungib aimdus erk...

Nüüd üksnes Päiksepaistet nõuan...

Surmast lähemal on oma särk...

Märts...

Märtsijänesed päikesepaistes.
Hunti haistes.
Hange sumaki.
Jääs oli raibe.
Pead muhkudega.
Koivad soe hambus.
Ise karjuvad.
Uhkusega.
Metskoer ka emane.
Saak missugune.
Kevadel.
Märtsijänesed.
Uhkusega.
Vaikselt otsa lõppevad.
Vahet ei ole.
Kallale temale.
Kevadel.

Mina, Paris...

Saab päevasest leitsakust õhtune loojang...
Ja hiilgus kõik jällegi lahustub merre...
Ühe ainsama õuna eest annaksin Trooja
Ja tuhanded uputaks verre...

Segane...

Oskamatus sõnu seada...

Teadmatus mõtte eest peidus...

Eilses leidus...

Halva ja heaga...

Segatud looduse-seadus...

Sina seal kaugel...

Ma siin...

Huultel vilena lühike viis...

Unistus laugel...

Silmapiir...

Udusse mattunud viirg...

Ei peagi ju teadma...

Kus algab...

Kus lõppeb ja millal...

Vaikinud templitekellad...

Aeg tallab...

Armutult...

Kallab hetki hellalt...

Ajamerre ja verre...

Tõtleme arutult...

Enesest ette...

Kõikide alguste allikavette...

Vines...

Ühe tuulehoo sinises vines...

Kaduvus kauge ja klaar...

Pole kunagi omanud nime...

Sina...

Enesetaasnaasmisstaar...

Kutsuvais tuledes unustad...

Eelmised rännakud...

Illusioonid purustad...

Teiste poolt hinnatud...

Otsinguid alustad...

Silmil põlevail – vilkail...

Hetkeks valutad...

Keerdkäike pilkad...

Ja lahustud taas...

Võtteid alatuid...

Järele tagant...

Kes pillub...

Kes pohmellist...

Sinust tekkinut...

Välja magab...

Liimitud killud...

Jääb alati aga...

Jälle kord ärkan...

Ja taaskord ma magan...

Alustan ikkagi heaga...

Ja öelda ei taha...

Head aega...

Maailm las pöörleb...

Miks astuda maha...

Sellelgi öösel...

Madala Taeva Süles...

Päevasisesest surutusest...

Pilvepiirist madalamal...

Unisus...

Unistus kõrgustesse ei saa...

Taevapiir on kukkunud...

Maapind enesega hädaldama...

Toibunud purustustest...

Torniga piiridest üles...

Võidu...

Mina ka...

Kõik ei olegi hukkunud...

Mõned on elusad...

Mina ehk ka...

Madala taeva süles...

Tornid ja tahtmised...

Mina ju ka... 

Kristlus?

Mornilt põlevate tornide valguses...
Pühin kurjusepisara...
Mina olin siin aegade alguses...
Olid mu vennad ja olid mu sõsarad...
Tornid võõra võimuga kerkisid....
nüüd põlevad...
Oma tapetud Jumala verega...
Rahvaid vägisi märkisid...
Nüüd põlevad...

Uus Kuu...

Keset tühja Surma istub kuu...
Suu...
maigutab sõnu...
Aju kustub ajatus mõnus...
Sinult minule tuules...
lehvib juus...
ja arglik naeratus huulelt...
siis tunnen...nüüd olen uus... 

Blind Free...

One Justice was blind...
One was just for me...
In hard times to hide behind...
In golden cage to be
And may-be... Just may-be...
I still might feel free...

Otsusta...

Õrnalt!?
Väga õrnalt...
Tugevam puudutus tekitab soga settinud vette...
Vaata ette...
Või võta siis kinni!
Või otsusta vaadata kõrvalt...
Näed ju... Ta upub...
Upub jääst sulanud vette... 

Ise...

Ma olen Väga Väikese Aruga Karu...
Ja Didili-pom on mu tippsaavutus seni...
Kust tuleb - ei isegi taipa sest aru...
kas on mul kusagil piiritud varud...
või lihtsalt näppudest välja kõik venib...

Selgus...

Heida hetkeks selili...
Käed heida üle pea...
Silmad kinni lae tuhmi valguse eest...
Kuula kaduvaid helisid...
Tunne - kas pole see niisama hea...
Kui teadmine...
Läbitud vägistav osa Su teest...
Ja peamine...
Parem osa on kindlasti ees...

Tutvus...

Esimeses hetkes olin veidi tõre...
Teises pisut mõistev...
Ja ses kolmandas täiesti koba...
Mõnes lihtsalt mõttehõre...
Vahel kõiksusega võistlev...
Ja ülejään`d on puhas loba... 

Ole...

Unistuste silmapiiri servad on eksimatult teravad.
Vahedana lahedad ja valuna verevad.
Tulvavete tulekus ja tulekuma kustumises alati pisut ees eilsest.
Ja taga alati mõtte sammudest, jälgi jälitamas...
Kõik kaigub kaduvikus, vaikselt kuula, kuidas kõik kaduv vaikuse rikkus...
Kõigis Su sammudes, ammustes ja eilses...
Ja neis, mis homme teed minevaks ajas.
Lase mööda eilne, las jookseb neidisena seelikulehvides heinamaal....
Las ta olla see, kes ootab homset.
Sa siis ole homme ise homne...
Ja täna ole unistus...

Lõhn...

Sinine Taevas kakleb Päikesega mu viimaste jagamata mõtete pärast.
Nii kõrgeks hindavad nad väreleva lootuse kustuvaid kilde.
Ja katkevat hingetõmmet, peatatud sõõrmeisse sattunud Kevademolekuli aistingust...
Silmaiiriste taandumine alati otsimisaltide pupillide eest. Ärevus kulmude kohal ja veidralt värisev põlv. See lõhn varastab mind Päikeselt ja Siniselt Taevalt...

Mongol...

Uduvinesse uppunud ultimaatumid...
Ulan-Batõr`i upsakas minevikus...
Khaani elus ja elutu khaani tules...
Ulun üksinda...

Ulun ka unes...

Mälestus...

Mõtlen, et kellele kumab

Aastasadade väärtustehulk

Summutab karjeid

Aegades sumab

Ajahetkede löökide kaitseks

Püstitab varjeid

Puusani suurveega tõusnud

Jäätunud lausete sulp

Laineharjeil

Pääsemise lindude tulek

Kurgualused punased reas

Traatide alla postide read

Üks rahvas mäletab

Linnud on head

Nende vabadust igatsev olek

Seletab

Igal sügisel ära

Lahtisest väravast hing lendab kaasa

Kevadel tagasi

Päike kus särab

Lehiseid metsasid, niite ja rabasid

Katab parvede vari

Kõik kingud ja aasad

Kutsuvaid radasid

Lõunast korjatud soojust

Meiega jagasid

Tiibade alt lennatud aastad

Püsiväärtused

Koduni tagasi

Ajaga kaasa

Laulud lendudes loodud

Rahvas ärgaku ikkest

Ei ole ju ori

Tõugatud saatuse lükkest

Sapine lugu...

Mudapõlvlane kaisutab kaaslasi

Õnnest nutab

Naerab

Haarab kaelast ja kõrvust

Mõtteid varastab

Mutant

Põgenend põrgust

Eile

Lubatut täidab enne aja

Ja tähise saabumist

Laabumist lubas

Teile ja meile

Nüüd parastab

Haiglaselt maine

Ja kainelt kahtlane

Sinise laega

Punane tuba

Vaeva tõotab

Kahjurõõm mahlane

Sõõm suur ja

Suunurgist tilkuv

Silmis vilkuv

Killuke kurja

Kellele karata

Salaja turja

Põud...

Vennalikus sõpruses

Üks hullem kui teine

Kaks veepiiska tõtlesid alla

Kuivale pinnale hommikueineks

Taevaluugid kui paisati valla

Kõrb olen

Ükskõik, kui palju ka taevast ei kallaks.

Linavästriku keeles...

Segaseks mineku päikesepaiste

Alusetuid süüdistusi kammitseb

Kui valuaiste

Pooleks rebituna kõrvade vahelt

Hallollust immitseb...

Saadud ühelt ja teiselt

Või korraga kahelt

Taheneb, jaheneb silmasära

Vedeldunud keerd minevasest päevast

Ja uuest tuulest puretult

Tagasi siia ja jälle siit ära

Hõiskab linavästriku keeles

Kevad südames

Mürk meeles, alati muretult

Kured on tagasi

Osa neist, kes sügisel lahkunud teele

Laulvad südamed

Linavästriku kutsete keeles

Talvel üksinda magasid

Sügavalt.

Viva La Terrore!

C4 -plastic explosive.
My favorite brand.
Absolutely exclusive.
I`m user and fan.

Try once on yourself
or twice on your friends
You`re loosing Your health
or any bondage just ends

You`ll gonna be free
and You`ll gonna be wise
You have to agree
no point thinking it twice...

Nööbin püksiaugu kinni.
Loputan käed.
Kuivatan.
Sülitan möödudes renni...
EXIT-silti näen.
Kahvatan.
On just täna see päev.
Kahvatan.
Rõõm.
Lahe ja cool.
Nüüd lõpuks siis lä`en.
Plahvatan.
C4 mu rinnul ja seljal.
Üksainus vabaduse tuul.
Üksainus sõõm.
Irvitan.
Teile mõeldes ja teistele.
Mina täna nüüd lä`en.
Hea päev.

Hall D.

Suurlinna saabunud nooruki-ohtne...

Sai sõnu kuulda eluviisidest sealseist...

Jäise arg-südame õpetust järgis sinisesilmselt...

Tahtes olla enesest rohkem...

Rebida välja südamed vaikselt...

Kuuluda rõõmude riiki ebamaiselt...

Olemuse pööningunurgas peitis palaka alla...

Keeldus uskumast nooruse kadu...

Ja vahetas naudingud vooruste vastu...

Võltsitud radasid tallab...

Saatana lubadust pidas...

Kaelas spiraale koomale tõmbab...

Alati nooreks jääv madu...

Iseendale varbale astus...

Ja armudes põles siis tuhaks...

Sõbra vagura meelega tundeis...

Pildil, kus nooruk nii puhas...

Olnud nüüd lagunev värd...

Poorid paisetest umbeis...

Langenud kiharad, hambutu suu...

Verepisarad silmis, tundeliigutus härd`...

Põlevat palakat varjamas pilti...

Viimase jõuga tabamas tera...

Sureb võlts, sünnib uus...

Keset leekide kära kõlab hüüd...

Dorian, palun Sind, tapa end ära...

Karje vaid hetkeks rebestas õhku...

Ühes suitsuga taevasse nüüd...

Wilde käest viskas sule...

Naeris...

Ja siis puges põhku..
Nautis haiglaselt loomise võimu...
Ja kuulsuse lokkavat melu...
Maksmata kaotuse lõivu...
Lõi enne, siis kustutas elu...

Jah...

Kahtluste sõnumid koorivad paljaks ehitud hinged...

Kraabivad nägudelt meigi ja kulmud...

Suudelt huuled...

Võtavad lihastel naerused pinged...

Mis pilkasest ümbrusest tulnud...

Või mida Sa tunned või kuuled...

Segavad hallusse sinised kiired....

Ja punased...

Kullakarvased peatumisjuured...

Homsed ja mullutunased...

Jah, minusse ka...

Jah...

Hähh...

Tähesärasse kirjutad ruunid...

Päikesekiirega joonistad...

Pintsliga punakaspruunid...

Nähtamatud...

Ja toonitad...

Loetavaks tuunid...

Kirjutad ajast ja elust...

Kritseldad sulepead hoides...

Mälestustest...

Ja tulevast melust...

Jutustad hoidmise toimest...

Meenutad hoolikalt...

Poolvägisi...

Ja poolikult...

Siis pildi kustutad...

Ja tähtede sära...

See lihtsalt tüütas Sind ära...

Sa tead...

Anna mulle veel üks päev..

Ning kõik saab korda kohe...

Nii palun korda kümme vist...

Ilmselgelt liiga hilja... liiga vähe...

Ka Sinul - Looja - otsas ramm...

Alustada jälle siit...

Ma tean, et raske samm...

Anda võimalusi uusi...

Aga siiski miskit siit...

Rajuhoos võib vabaneda, näed...

Mis kostab nagu pääsev ohe...

Algosakesteks kuskil kist`...

Saadudena küpset vilja...

Tulvaveena trotsib tuuli...

Algupäratus maailmas...

Nautimata puudutusi meeltes...

Sadulastki laskumata armastades...

Ilmvõimatuna näivat kuuli...

Naisevõtust jauras keeltes...

Dionüüsia ohvrina meid unustades...

Otsides vaid iseenda mina...

Maast leitud kaotustele lisaks...

Aimamata võidurõõmu maitset...

Elus olla meheks ja ka isaks...

Lakkamatult pakkumata kaitset...

Ulmade ja tundetormi eest...

Langetades väsinuna pea...

Õhuksele jääle seades sammud...

Pagulusse astudes ja tehes head...

Unehõlmas katteks külmavammus...

Niites jalult ootusi ja tähesadu...

Imeväel ta vaateväljast kadus...

Segadus...

Loodan saada neist piiridest valla...
Ja mälestuste uppunud vardjaist...
Pidamas servadel vahti...
Palun Teid...
Võtke mind lõpuks siis ära...
Või laske lõplikult lahti...

Mõrv...

Vastu niiskelt sopast kuupaistesonaati...

Kord uhke pintsaklipslane toetas oma käed...

Verised....

Ise värises... 

Tajus, et minetas au... päikesepaiste... ja puutumatu elujõu väe...

Jõuetult....

Ent tõetruult...

Vägistas olemust pimenevas tulevikus...

Kollaste ohvrite voolavais pisarais... leheveergudelt loetuis... 

Kaikuvaid sireene kuulmata kisamas... higi pärleina lumele poetus...

Mõrvar? Ja tema... 

Surnud südametunnistus tõmblemas jalus... 

Enne oli... nüüd pole ei hea ega valus... 

Maha käristas taevasest laotusest kuu... ja sonaadi... 

Mõtted piinavad paiskas kloaaki...

Ennast ja teisi tundetult tajus... 

Kuju jäi.... hing hajus... 

105

Lakkamatult pidepunkte otsides.

Lahti lastes päevadest ja öödest.

Tasakesi hetki kokku klopsides.

Hoidudes nii puhkusest, kui töödest.

Tühjaks lekkides ja jalutades radu.

Täites sisemuse külmast talve tulles.

Tunda kuidas Päike pilvedesse kadus.

Ja mõtteid tuules liigub hulle.

Ma nüüd ei oota enam kedagi.

Kes tulla tahab, pettub kohe eos.

Ja anda Teil` mul pole mitte midagi.

Tühjas hinges võimutsemas kaos.

Ei julge karjuda, et saan sest üle.

Ja lootust anda homsele ei saa.

Lugesin, mis kirjutanud olen.

Nüüd tahaks lihtsalt magada. 

Mõnest asjast...

Ma mõnest asjast pisut tunnen puudust elus...
Veidi päikselõõsast... ja veidi soojast vihmast...
Et ma iseendal raskel hetkel poleks jalus...
Ja naabrineiu kutsikat ei rebiks rihmast...

Ühest vallatlevast kassipojast lõbusast...
Ja niiske -sooja maantee lõhnast...
Eidekesest vankumatult kõbusast...
Kes rõõmsalt üles rühib künkamõhnast...

Ja pisut tunnen puudust Sinust, näed?
Kui salamisi naerdes raamatusse süüvid...
Kui unustanult aknast kaugusesse kaed...
Või kaissu poed ja unehõlma tüürid...

Seon puuduolemised kokku ühte kimpu...
Ja riputan nad nagisse, kus teised ees...
Need mälestused ongi minu rikkus...
Ei muud ma ole kogunud sel teel... 

Hetked...

Leitud on hetki põrandapragudest...

Silmatud väikestes mõrades müüris...

Ning põhja sõitvaist vaguneist...

Ja hallide varjude silmadest... 

Lendava Dutchman-i tüüris...

Aegade sisudest, sinkjatest huultest...

Rannal lainevaibaga kaetutest...

Vaikiva hämara lükatud tuultest...

Neist hullunud Looja luulude aetutest...

Kividel puhkava keha mõranend koljult...

Pleekinud kontide kollakast valust...

Ja langemisrõõmust - viskudes kaljult...

Ning metsa poolt neelatud hüljatud talust...

Hetki on kaotatud kõikjale... 

Aeg kuhu astuma sattunud...

Laotatud tundeile mõrkjaile...

Ja lootustesse... 

Jäässe mis mattunud...

Hetked on ainult hetked... 

Salaja ajasse peidetud...

Osa on meeletud retked...

Mis hiljem on prügisse heidetud...

Vennike...

Öisel Pirital elamustest elatub vaikival viisil 

Vennike… istub viimsena kivil…

Elult päeva teise järel liisib…

Sammub teadja ta suunas ja peatub

Harmooniast jahub

On teadmatus ammugi seatud

Kellele meri meeltesse mahub

Ja lainete kohin…

Mina… täna nii pahur….

Mõttetu seikluse otsisin…

Vaevun nautima...

Elavast puust saag tegi klotsid...

Eluteel pautima...

Pidanuks...

Kuradi topis...

Still Standing...

Holding my heart in the Cup of Joy

And spreading my dreams on all over despair

I am like the one who offered Troy 

For an Apple of Love and hopeless affaire…

Still standing against these mindless odds

Under the Walls of Anger…

Cursing my Love and cursing all Gods

As destiny gives me a Finger…

Surra...

Sinusse surun end mõttes

ja tunnen su puusade haaret,

joobun, andes ja võttes,

tean nüüd-

surra võiks hetkel-

surra võiks noorelt…

Silmsidemest valla...

Sirutanud käe otsimas puudutust... 

Olles silmsidemest valla...

Kompides sõrmedega tühjuse karedat pinda...

Südame sammud rajalt kõrvale tallab...

Tehtut ja kaotatut hindab... hing...

Mõistus kaalumas oraakli kuulutust...

Pädevuse puudusest jutustab...

Kõlvatuse kaduvusest...

Viriseb vaikuses nutuselt... 

Põgeneb jooksuga adumisest sellest...

Pritsib sappi...

Ja sajatab armastust... 

Armastab sajatust...

Teised ruttavad appi... 

Leidmaks võimalust tappa nii ruttu kui saab...

Anda jõudu hirmule...

Laekast põgenend lootuse raas...

Kuulub Sinule...

Ja kustub nüüd taas... 

Daddy...

Here’s the life you did helplessly start

Here is - you dreamed so well

Smoky dark barroom and your old guitar

No one right path to tell

Never done concerts and still some dreams

One day the agent will come

Listening your talent and having no fears 

Fame has just nowhere to run

Smoky-dark barroom has all of my dreams…

Light-ones, dark-ones and those –never to be…

Smoke of a cigarette carries no tone

Voice collapses and dies

Last words to children through half broken phone 

Daddy’s life has been a lie

Smoky-dark barroom has all of my dreams…

Light-ones, dark-ones and those –never to be…

Jumalanna...

Keskmaised kuningad naudivad varemeis ilma
Ja pööbli kannatust kasinat...
Tõstavad mõõgad ja vibud ning peidavad silmad...
Vääratult ekslevalt verejälgedemasinalt...

Laotavad pilvedealuses peidus laastamistuhinat...
Kõrgemal künkal seistes...
Vareseparvede vaikivas raevus vabanen`d paastumisõhinast
Kaost kallistab verd voolavat haistes...

Tema võimuks on headuse vigasus...
Temas on õõvastav hubasus...

Pikk, tumedapäine Jumalanna kummardab...
Õhkõrnast siidist tuultes end paljastab...
Laseb sõdureil meeli enda hurmadest lummata...
Vaevalt, et kellele halastab...

Tema auks on maailm varemeis...
Temas on pöörastuv segadus....

Kõik lähevad segi ja soiguvad seosetuid sõnu...
Mõned viskuvad põrmu ja vaikivalt pisaraid valavad...
Vaade Talle on hetkedes kestev ajatu mõnu...
Kõik loodavad vaikides, loodavad salaja....

Lollid surevad...
Püüdmatut kaunisust haarates...

Mina...

Mina, Su õnnetus...

Vaiksete, tummade hetkede märk...

Mina, Su tunnetus...

Surmana ihule ligi kui särk...

Ja hetki, kus leidsid mind vaja...

Ma salaja röövisin kätest...

Sult koorisin mõtted, Su aja...

Ja lürpisin otse Su lättest...

Mina, Su mäestus...

Vassind Su elu ja usu ja väega...

Su sügavaim jälestus...

Siiski hoidsid mind kõvasti, mõlema käega...

Me jaganud rõõme ja naudinguid ühes...

Ja kurnatult lebanud üksteise sees...

Kuigi teadsid, et koletult lühem...

Sulle saab olema ühine tee...

Mina, Su mõõdupuu...

Su enese egole lõõmavaks kütteks

Mina, Su vallutus...

Hetkedeks olin Su enesepetteks...

Mis kurdad siis pärast...

Et plaan läks haledalt lörri...

Mitte Eilses, vaid ela nüüd Täna...

Ja Homsele hambad löö kõrri...

Mina...

Su rahutu meenutus...

Huvitav,

Kes meist on elus

Ja kes meist on elutu? 

Ole hea...

Ema, ole hea, aita mind pisut...

Ma lähen nüüd sõtta...

Ole pai, paki mu särgid...

tead need soojad ja pehmed...

ma lähen kaugele...

ja kui seal on külm, siis mäletan,

et pakkisid särgid mulle, mis soojad...

Õde, ole hea, ja vaata mu kasse...

Ma lähen nüüd sõtta...

Ja lase ketist korragi päevas mu koer...

Ta armastab joosta...

Enam, kui midagi muud... ja vabadust...

Kui kuulen võõral maal huntide ulgu,

siis tean, et lasid ta vabana jooksma....

Vend, ole hea, ja kasta mu võrke...

Ma lähen nüüd sõtta...

neid kasta merre ja järve,

mis kuuris on rippumas reas...

Saad kartulikõrvase lauale...

perele minust siis pisutki head...

Poeg, ole hea, väldi mu vigu...

Ma lähen nüüd sõtta...

Sa vaata, et koolid saaks läbi...

ja tarkus Su pähe,

mis lõpetaks kähmlused...

Hoia oma ema ja peret...

Ja ise loo pere...

ja ära kunagi siis mine sõtta...

Kallim, ole hea, veel korra oma käed mulle anna...

Ma lähen nüüd sõtta...

Siis nende lõhna ja pehmust ma kannan endaga mistahes hetkel...

Ja palun luba end kanda südames kõikjal...

Kogu mu rännaku pikimal retkel...

Kallis, ma lähen nüüd sõtta...

Karta...

Mitte Sinul pole vaja karta mind...

Ma olen alles väike...

Olen uduloori varjus hommikune päike...

Ja arglik inimvõõras metsalind...

Sul tõesti pole miskit karta...

Ma naiivsuses vaid pisikene piisk...

Ja eluvalikutes otsustada aitab pimedana langev liisk...

Vean küsimata rakendatud narta...

Ma hirmul olen elu ees...

Ja pelglik tulevikku vaataja...

Sa tahtes võiksid pisut silmi mul - ühekaupa avada...

Ma tean- ma olen kaelastsaadik sees...

Võpatades unustada püüan möödunu... 

Ja mõtted koledad ma kustutama kipun eos...

Ma edasi vaid püriks -  käsi Sinu peos...

Ning teele uuele koos pöördunult...

Mul usaldada inimesi pole lihtne just...

Lihtsalt tahaks tugev olla,  olla hea...

Et iga virvendus ei sunniks kummardama pead...

Ja et ärgates saaks kellelegi öelda – Tere Hommikust...

Siis hirmsamatel aegadel Su rüppe vahel peidaks end...

Ja üksi sinna end ma mõelda saaksin tihti ...

Et miski segada ei saaks mu sihti...

Vist ikka olla üksildane vend... 

Ma Sinu laseks lähedale harva...

Kuid tihemini kõigist teistest ...

Kord kuus Sind ilmselt ootaks, tee serval seistes...

Ka siis, kui mujale Sa sõita arvad...

Mitte Sinul pole vaja karta mind...

Ma südame teen kõvaks ja ei pelga ka...

Ma ootan... ootan, kuni tulla saad...

Ka siis, kui ootus vaid on ootamise hind...

Jäljed...

Pole vahet, kas jäljed on lumel või liival...

Vaid hetkeks need nähtavaks jäävad...

On tühine, keda ja kuhu need viivad...

Kes kõndis neid pidi ja millisel päeval...

Tuuled ja vihmad pühivad meelest...

Aegades kustuvad märkide read....

Hääbuvad rahvad ja vaikivad keeled...

Järglased hindavad  õigeks või veaks...

Jäi alles vaid tunne neid radasid kõndides...

Laotas tiibu suur tahtmine minna... 

Ekseldes rõõmuga tänastes tundides....

Homset ei segan`d me sinna...

Üle Niidu...

Üle niidu mu mõtetes tuled...

Tuled kasteses heinas ja tõusvas päikeses 

Tood teadatahtmise tule...

Tuled vihmas või lumes või raevukas äikeses...

Tuled õnnes ja rõõmus ja unes...

Üle niidu päiksekiirt kandes... kastepärlis väikeses...

Tuled ilmsi ja tuled tukkudes... 

Tuled kingina sülle kukkudes... ses hommikus...

Üle niidu... mu mõtete päikeses...

Jagad ennast minuga ja päeva...

Annad tänasele uue hea...

Tuled igaviku kustumatu väega...

Tuled... käes valgus, silmis naer...

...ja karikakrad peas...

Sulle, ...

Mul pole palju öelda just...
Kuid Sulle soovin õnnelikke lõppe...
Ja alguseid, mis hetked teeksid hoomamatult heaks...
Et pilve allgi taevas poleks must...
Et ei põrnikseks Sa lootusetult lakke...
Ja üksnes Päikest hinges kandma peaks...

Oma elu siuke lugu...

Õhk täis on elektrit su ümber,

Ja mõtted kõik jooksnud on kinni,

Vaatad tehtule süngelt,

Sülitad peldikus renni…

Persse kõik – korra lööd käega,

Alustad elatut otsast,

Alustad meeletu väega,

Ja maandud just-saetud oksalt…

Ood poeemile endale...

Täis iseenda imetlust 

Kord võttis sõna kurb poeem...

Ta rütmi, veetlust, käsitlust

Seab mõistmatu probleem...

Ta enesetedvus ja kujutelma puhtus

Kui kraasimata lõngal` langend puhas lumi...

Ta kunstilisus räpasusse vastse sängi uhtus...

Oktoobriööst sai tema tõttu kaunis südasuvi...

Poeemi sõnastuse kütkeis mõistjate armee...

Värsi riimides ja rütmis jumaluste süda...

Värvidesse lõimumises kirkuse kamee...

Mõttelend nii puutumatu, hoomamatu – sügav...

See lugu on kui armastuse teine ise...

Täis teadmatuse kurnavaid eksesse...

Ses loos kui leidmise ja kaotamise ime...

Laseb näha, kuid ei tunda - õitsevaid küpresse...

Ei ülista ses luulerida ühtki taevast tegelast...

Ka maistele vaid pisut annab ruumi...

Ja kuigi pole loodud olla edevaks...

Siiski iseteadvalt kannab oma krooni...

Kui laineid voogab iga rütm...

Ja jõudu kogub mõõnas – tõusus...

Seob kuulajate mõtteid kütk...

Armastus... ja sõbralikus... ja ka õudus...

Ja mis ka poleks sõnades...

Ei küüni tasemele see...

Kui teadjale saab tunnetus...

Kaugel, eemal, kirjutatust ees...

See tajumiseks loodud laul...

Ja allumatust püüdlev tahe...

Nii eksimatult õrn ja aus...

Nii lõikav on, kui tõde – vahe...

Nõrkenuna kirjeldusist suigatada nüüd...

Ta väsinud on  selgitusist neist...

See raugematu täiuspüüd...

Ei mõista teda keegi meist...

Sisters of Hope...

Sound of an emptiness echos my whispers...

Deleting the future, all dreams and all hopes...

Listen to nature, my wondering sisters...

keep one away from deepness and ropes...

Unistus...

Ma räägiksin Sinuga elust...

Ootustest, seksist... 

või kodust ja lastest...

Räägiksin tunnetest...

Oma ex`ist...

Jalgele laskunud kastest...

Armastusest tunde lobiseks seosetult...

Sind armastaks enne...

Ja eostatult...

Ja hommikul...teostamatu unistuse rammestus õlul...

Meeletus meeles...

Tundmatus võlus...

Ja tähtede keeles...

Narr...

noore narrina joobusin kuljuste helinast 

sellest nii tühisest melust

õhtuid ja saatuseid siduvast kõlinast

tehisvalguse kiirtega täidetud elust

on olnud lummav see sameti sahin

mantleist ja keepidest lähtuv

ja daamide lehviku kahin

ja armulik naeratus nähtu

raskest kullast ja õhkõrnast siidist

ja sinise vere hurmast

mind tõmmati hõbedast niidist

kuldkaikaga tõugati turjast

kui kutsikas andusin rõõmsalt

ja taotlesin võimsate naeru

ei osanud tunda end õõnsalt

ei adunud koomiku vaevu

ühel varasel hommikul vaiksel,

kui kuninga sõtta viis tee

ma vaguralt jääda sain paikseks

mul kohta ei olnud ta reel

nädalaid uitasin aedades, maal

ning endale etendust andsin 

ja suursuguste naljade saal

mind endaga mõtetes kandis

siis ühel hirmvaiksel ööl

ma aru vist korraga sain

polnudki endale mõtet mu tööl

see teistele naermiseks vaid

uljalt ma rebisin riided, mis üll

ja kuljuste mütsi peast kisk`sin

pidin ma enne olema hull

või nüüd oma homsega riskin

õnne täis südamel lahkusin kojast

söögiks mustikaid peotäie leidsin

oma janu ma ohjasin ojast

elule naeruselt sõrmkinda heitsin

sai jahedal hommikul otsa see suvi

ja närbudes kukkusid lehed

kustus mu rännaku huvi 

ja tuhmusid kutsuvad tähed

selgeks sai ajatu mõistuse viiv,

arlekiinina loodud kord olin

ja murdunult narrina siin

üksinda mõttetult surin

külmunult vaikisin jahedas sajus

kellegi hüljatud hoovis

ja lootsin, et kellegi ajus

tekib mõte- ta vähemalt proovis...

Eleegiline ood...

Su õitsevuse tipule ma täna laulan...

Ja kaunistan Sind sõnadega mõttetormi ees...

Ees lendvaist luuludest ja jumaldusist pimedaist...

Laulan...

Sulle kaugele... ja iseendale...

Neid sõnu kordan, meelel mis...

Ja selliseid, mis toonud vaist...

Nägemusis pühimais...

Mu enda sees ja Sinus...

Ja tundeis, trotsimatult vägevais...

Su aususele kummardan ka siis...

Kui haiget teeb nii lõikavalt...

Et silmi puistet uneliiv...

Ei suuda valu viia siit...

Ükskõik kui tahes aitavalt...

See üksnes pisut lohutab...

Kes oskab – unustab...  

Su ilule kummardan... sügavalt...

Sellele, mis vanematest kaasa said...

Ja teisele...

Mis kasvand sees, et kuulda elult korjatut...

Ja endaks vormida...

Ja olla avastamas ääremaid...

Me endi sisemuses peituvaid...

Su tarkusele kummardan ma täna...

Mõtteile, mis ammutatud kirjeist...

Nendele, mis ise paneb kokku usk...

Ja sellistele, mille alla koondub kõik...

Mis olnud, tulemas või kestmas läbi aja...

Ja seostele, mis kammitsemas ust...

Et igaüks saaks käia ise oma rajal...

Üksinda või koos - vabalt valides...

Selle Sinu vormin kokku üheks...
Su tarkuseks, mis vahe...

Su nõrkushetkiks lõbusaiks...

Su olemuseks...

Põselohuks, puusajooneks, kõhuks...

Silmadeks ja huulteks...

Tuules lehvivateks juusteks...

Õrna puhumise järel...

Värinaks Su kõhunahal...

Seepärast Su vabale tahtele kummardan...
Sind kinni hoides küll takistan Sul minna...
Kuid tulla saad vaid siis, kui valid nii..
Et ise tead- kas siia siis või sinna...
Kõhutundest liikvele lä`eb liisk...

Teine unistus...

Kaduva kauguse kollases kumas vananeb vaeslaps…

Vaesunud vanemate valimata vabadust igatseb…

Tahaks ta saada lendavaks linnuks või seilavaks laevaks…

Või selleks, kes tunnete ilmas iial ei sigatseks…

Kunstiinime...

Homeelilise naeruhoo ta üles sai...

Kui käsupeale tuli huultelt pahinal...

Tal teiste mõtted kalgilt irvitada vaid... 

Ja solvatuna ohver siis sai nutta lahinal...

Tal kaasas alati on piip, sarvraamis prill...

Barett on must ja kaelas rätik peen...

Prilliklaas on võimsalt paks, kuid optiliselt null...

Must saabas, kitsas püks ja ruuduline keep...

Ta on bohheem... ehk kunstnik, noh...

Kuigi teoseid alles ootab näitus...

Ta teab et kõrgem tema koht...

Ning ülbelt ümbrusega käitub...

Just temast saamas kõige kesk...

Tal jüngreid tuhandetes tuleb...

Tast noorena peaks saama lesk...

Kurb- kunstipärasena mõjuks olek...

Kui end õhtul tuttu seab...

Siis ürbid seljast võtt...

Ta oma Looja põhja neab...

Ei erilist... ta näeb vaid tõtt...

Olla...

Olla siis nii...

Olla siis nii, et enesel poleks kahtlusi...

Olla siis sedaviisi, et teised saaks aru...

Teada, mis tuleb...

Tunda, mis tähendab... 

Olla keskpärse päike või kõrgema kuu... 

Olla andja või peegeldus pelk...

Aseainena kellegi hüljatud helk...

Olla ise... või valida  muu...

Soovides olla enesest suurem ja parem...

Proovides näida pisutki targem ja vanem...

Või lihtsamast lihtsaim – olla olemata- veel kribamata valem ...

Eesmärkide tajumiskindlus... ja teadmatus... 

Eatus elulaval ja tühine vendlus... peatus...

Mõtted segased sedatüüpsed on teatud...

Olla talvine jasmiinilõhn unustatud suves...

Raagus põõsailt vaatamas vaikivat hellust... 

Olla esimene jälg hommikuses lumes...

Teades, et rada all- lume on trambitud ellu...

Olla keegi, kes püsib ja on... 

Kellele rajada võiksime aastad ja teed...

Või keegi kes kaob... 

Vaikselt, kui sulavad külmunud veed... 

Olla teadja, kui kevadine lind...

Täis lusti ja lootust et pesa saab valmis...

Näha,  kuis poegasid elustab hing...

Kuis vastu nad peavad külmemais talvis...

Kuis linguna heidavad päiksesse end...

Ja tuulena lahkuvad kütkeist... 

Lend... lend... lend...

Tiibade abiga tõusmas on hüppeist...

Olla siis nii... et päikesesära ei häbeneks hetki...

Olla, et elada hetkis ja ajas...

Olla ise... oma enese retkis...

Olla looja sel  määratud rajal...